Keerdus

Ma käisin paar tundi tagasi jooksmas. Ega muidu poleks läinudki, aga olin nii püha viha täis, et ema ütles: „Mine parem jooksma, enne kui laamendama kukud!”

Teate, kuidas ma vihkan kahepalgelisi inimesi? Eriti, kui nad arvavad, et nemad võivad su elu juhtida. No p***** küll. Ma ei saa aru, kuidas võib olla nii õel ja südametu ja samas kullakarvaliste ja perfektsete põhjendustega. Paha hakkab. Ma tean, et ma pole ise kaugeltki hea inimene, aga no kurat....

Positiivsel lainel:

Käisin eile Tartus Luulevabadusel esinenud sõbrannale kaasa elamas. Õhtu kujunes ääretult mõnusaks. Lisaks väga heale kirjandus-loomeelamusele sai ka kõvasti nalja. Alustades kaasaostetud (hallitanud!) pitsasnäkkidega, jätkates Genialistide Klubis kogetud kummalise tervitusvõttega (no unustamatu :D), Püssirohukeldris masetsemise ja elu kallima eine ja siidri üle halamisega ning lõpetades ühe punase autoga, milles creepyd, aga koomilised „jorsid” olid ("Kas nad jälitavad meid? Kas nad lasid just signaali?!?").

Mulle meeldivad öised linnad. Kohe väga-väga meeldivad. Eriti Tartu. Kas see meeldimine on märk, et ma pean oma tudengielu Tartus elama hakkama? Ei tea....ei tea kohe üldse mitte...

Ma ei teagi viimasel ajal mitte midagi, aga veidral põhjusel arvatakse, et ma peaks teadma. Keerulisus on tavaline, aga keerulisus ei ole hea. Ma loodan, et minu veidrustel on mingi põhjus, mingi ülesanne. Et ma jõuan ükskord (teeme nii, et ruttu) oma väärakate mõtete ja kiiksudega kuhugi, kuhu ma ilma nendeta kunagi jõudnud poleks. Ma ei ole eriline, ma pole lihtsalt tavaline ka. Ma räägin liiga palju endast ja ma palun selle eest südamest vabandust. Aga see ei tähenda, et ma lõpetaks....;)




Ühendame teineteist varsti taas minu ridade ja sinu silmade kaudu...
Maria.