Olen juba maininud, et ma olen tilluke, selline kõhnapoolsem päkapikk, kellel on suure tuulega väljas väga raske liikuda. Naerge, kui tahate, aga nii on. Ma kuulen päevas keskmiselt viis korda, et ma olen "nii nunnu" või pöördutakse minu poole nimega Pisike. Selleks, et teil, kes te mind ei tunne, teravam pilt silme ette tekiks, mainin ära, et seda nunnukupatust on üks meeter ja viiskümmend kaks sentimeetrit. Kõik on okei, mulle meeldib (enamasti). Siiski, nagu kõikide asjadega, on mul ka selle pisiksusega väikesed (see the pun?) lahkhelid.
Pidasin mõni aeg tagasi sõbrannaga ühe väga pika emmessenni vestluse maha. Selle käigus sai igasugust hullu ja lolli juttu kokku monteeritud, aga arutamisse jõudis ka teema „Millisena ma tundun? Kas ma jätan endast külma ja ülbe mulje?” Pika arutelu käigus ütles sõbranna mulle: „Sina meeldid alati kõigile. Sest sa oled taoline väike. See on juba see, mis paneb inimestele meeldima.”
Vot nii. Mu kasv tagab mulle järelikult sotsiaalse populaarsuse. Või ei?
Tegelikult on tal õiguski, väikesed ja nunnud asjad lähevadki kõigile peale, aga...nad on ebapraktilised. Jõuame tasapisi asja tuuma juurde. Mõnikord on mul tunne, et minu väline „nunnusus” (tsiteerin, mis muud) varjab ära kõik selle, mis veel mu sees peidus on. Paneb nagu seina ette, sest mida sa ikka ühelt kribult ootad? Väike inimene on näiteks „Kuritöös ja karistuses” rumaluse ja abituse sümboliks.
Kui keegi ütleb mulle „väike”, siis minu peas kõlab kaja:....„väike”...”pisiasi”.....”tühine.....” Stopp. Just sinna ma tahtsingi jõuda. Kuidas kirjeldatakse midagi tühist? Ikka „ah, see on väike asi!” Kõlab ehk pseudoprobleemina, kuid räägin lihtsalt südamest kõik ära.
Minu poolest kutsuge mind nii, kuis tahate, mõelge kas või uusi hüüdnimesid, kuid palun, palun võtke teadmiseks, et ma ei taha olla väike EHK tühine. Ja kohe kindlasti mitte ei taha ma inimestele meeldida VAID oma trademarki - päkapikuliku kasvu pärast. Kuigi - all good things come in small packages....Ma olen teadlik, et ma pean sellest kasvuteemast üle saama ja lõpuks vait jääma, kuid õnneks (teie kahjuks muidugi) olen ma teatud asjades see venekeelsest sõnast tuletatud väljend kellegi ükskõiksuse näitamiseks.
Samal teemal, teises valguses, võite lugemata jätta:
Ma leiutasin kunagi teooria, et kui on kaks eri suurusega varianti ühest asjast, siis on väiksem versioon konsentreeritum, kangem. Alguse sai see aed-ja metsmaasikate maitset analüüsides (teised on esimestest magusamad). Seega, mida pisem inimene, seda kirjum on tema sisemaailm. See ei ole muidugi fakt ega midagi, aga vastab tihti tõele, i swear:D
Keegi küsis kunagi, miks ma nii tihti ringutan. Ma vastasin: „Sest mu hing on suurem kui mu keha ja vajab sirutamist.” Õige ju?
Eriti äge on see, kui tullakse juurde ja küsitakse MIKS ma nii väike olen? Ehhh....geenid? Üks mu tuttav, ka jupats, tavatses kunagi oma kasvu põhjendada sellega, et ta kukkus nooremana viiendalt korruselt alla. Spagaati. True story. Except that it wasn't. Kummalisel kombel oli vähe neid, kes tema loosse skeptismiga suhtusid......
Lõpetuseks ütlen, et ma ei vingu oma nunnususe üle, ma lihtsalt arutlen. Ajalooõpetaja ütles, et ma ei oska seda teha...eks ma siis harjutan....
PS: ..............ei, ma ikka ei ütle seda....
Kirjutanud: see lollakas väike Maria, keda nähes sosistama ja ahhetama hakatakse. Ja muideks, tundub uskumatu, aga lühikesed inimesed kuulevad, kui te nende selja taga sosinal nende pisiksuse üle nalja viskate.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar