Kulm kortsus

Tervist taas.
Ma otsustasin juba enne selle blogi tegemist, et sellest ei saa mingi vingumise ja virisemise koht. Ma muutsin meelt.  Vabandust, kui ei meeldi, ära loe.
Päris mitu inimest on käesoleva nädala jooksul kuulnud minu suust või msn-i aknakesest lugenud, et mul on kas masekas peal või lihtsalt kuri on olla. Ma tean küll, et negatiivsus sünnitab negatiivset jne, aga vahel ON vaja auru välja lasta. Ei, juhtunud ei ole midagi erilist (välja arvatud vihastamised kooli personali peale), tusk tuli peale ja ära enam minna ei taha. Meeleolud on segased, märksõnadeks tühjus, üksindus, tühisus ja tülpimus. Ü-tunded. Öelge "üüüüüüü". Ma just avastasin, et kui mina "ü-d" hääldan, tõusevad mu kulmud automaatselt kõrgemale. Armas.
Ma tegin täna endale teadlikult haiget. Või noh, kosmeetik tegi. Mu parem kõrv on nüüd kahe augu võrra rikkam. Valus ei olnud, toimingut jälginud sõbranna näoilmed olid aga priceless :D

 Mu jutt siin suurt mõtet ei omagi,  lausa häbi oli nii mõttetut mulli ajada.... Luban, et edaspidi üritan sisukamaid tekste vorpida. Seniks aga hääd aega.


P.S. Ma nägin jälle Kassmeest. Aga mitte unes, vaid Tartus. Kõndis tänava peal vastu. Ei, ma ei olnud teda enne seda unenägu kuskil kohanud ega näinud. Täiesti võõras mulle.  Natuke hirmus või mis?



Kurjade kallistustega,
Maria
ladina keelest tõlgituna Mõru